​

MINU ABISTAJAD ELULOOS

​

Kes on abistavad minu loos,
et neid mustreid eluloosse koon.
Kas need mustrid kõik juba kootud lood
või peaks äratama endas uued edulood?

Kuidas mõtestada seda, mis nii peen,
sest just Sinuga koos seda imet teen.
Kuidas edastada täpselt hoomamatut, suurt,
millega on sisse kootud õrnpeenelt uut.

Kuidas hoomamatuses leida abistajaid õigeid,
et võiks mängeldes ja lauldes usaldada elu.
Kuidas kanda äratundmisi nii selgeid,
et saaks hinge luua hingama Su ilu.
 

 

​

✽  ✽  ✽
 

​

PÄIKESEVIHMAS

​

Ma jalutan päikesevalguses,
see on vahel ka päikesevihmas.
Ma jalutan õnne valguses,
see on alati siinsamas alguses..

Ma jalutan päikeseloojangus,
mu tajus on maailma lähedus,
minus elab vabaduse ühendus,
et olla loomise ilu tähendus.

Mu mõtlemises avaneb selgus
ja tundmises tajun ma õrnust.
Päikesevärvides voolab valgus,
mis muudab puhtaks uut algust.

Öö ei tea, ei mäleta raskust,
mõte ei tunne käsklusi.
Pole võimalik mõelda valskust,
siiras teadmine ei loo raskusi.

Ma jalutan päikesetõusus,

olen soojuse headuse kaisus,
õnnistava vabaduse kaisus,
hingestava vaimustavas tõusus.

Kehas voolavad õnne lained,
neis sisalduvad müstilised ained.
Kõik mõtted on siiruse lainel,
imelihtsus loob müstika aineid.

 

 

​

✽  ✽  ✽

​

 

​

VIHMAS

​

Vesteldes Viivuga vihmas,
vahin vestlusest välja,
vaikuses vaatlen väljendumisi,
valmivaid väikesi vilju.

Veepiiskade valje voolamisi,
värelevaid viisakaid viise,
võimu, võidu võimetusi,
vajaliku väärikuse vaikusi.

Vooruslikkuse väljendumisi,
võimsa vaimse voogamisi,
valu, viha vähenemisi,
võimalike väärtuste vabanemisi.

Võrratute võlude võrgutusi,
vürtsikate värvide väljendumisi,
vaimustuse värinates võnkumisi,
violetses valguses,
viljakas vaikuses,

väsimatus vaimsuses,
väärikas väärtuslikus vaatluses,
vesteldes Viivuga vihmas.

 

 

✽  ✽  ✽